Tammsaare ja Gailit elulugu
Sõja ajal kandusid tema teostesse pessimistlikud hukkumismeeleolud, mis eriti ilmekalt
nähtuvad romaanis ,,Purpurne surm"(1924). Kui 1920-ndail aastail süvenes eesti kriitiline
realism, ei läinud A.Gailit kaasa proosa arengu peasuunaga, vaid otsis võimalusi romantilise
elutunnetuse väljendamiseks. Nii ongita paremates novellides ja romaanides ühendatud
realistlik olustikukirjeldus romantilise elutunnetuse ja inimesekontseptatsiooniga.
A.Gailit oli leidlikult fabuleeriv kirjanik, kelle teostest üllatab lugejat omapärane ja põnev
sündmustik. Kui varasemates teostest oli fantastiline nii miljöökujutus kui ka sündmustik, siis
hiljem esitas kirjanik eriskummalisi sündmusi realistliku olustikupildi taustal. Romantikuna
valis ta teoste peategelasteks erandinimesi, kusjuures nende kummaliste ettevõtete
psühholoogilisele põhjendamisele ei pööranud kirjanik tähelepanu. A. Gailiti teoste