Tammsaare ja Gailit elulugu
esindasid ta ilutsemist vältivat tungi allapoole, armetu kehvuse ja vaimuvaesuse
varjupooltesse, pimeda metsanurga mõisakantnikkude majja. Otsekui protokollipidava
külanaturalisti sulega on siin kirjeldatud kahe proletaarse perekonna vaevalist ja vaenulist
olemasoluprotsessi, viletsaist viletsam üksik vanarauk Taidi-Laidi kodakondsena nende
Kaaside ja Laiade vahel.
,,Kahe paari ja üheainsa" taga ei tarvitse otsida mingit kirjanduslikku eeskuju. Need
fabuleerimisest hoolimatud kirjeldused ja kõnelused näikse siin pigemini taotlevat lähedamalt
vaadeldud ja kuulatatud vaese rahvaelu kopeerimist. Aga ,,Kahe paari ja üheainsa" sündimise
tõukeks on siiski olnud meie noore kehvikkirjaniku ligidane kokkupuude idealistlikku
realismi tagasitõrjuva mõtteliikumisega. Ei ole ligemat kohta tiibadeta kahejalgsete
tõsiloomuse paljastamiseks, nende vajaduste ja hädade alastikiskumiseks kui ühiskonna
põhjas