Kirjandus keskajast
Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas eriti populaarseks fabliood
ehk lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Fabliood rikastasid
keelt kõnekäändude ja vanasõnadega. Linnaluules tõsteti esile linnakodanlusele
omaseid jooni, näiteks teravmeelsus, taibukus, ettevõtlikkus. Samas heideti ette
aplust, saamatust ja üleliigseid himusid või kirgi. Linnaluulet mõjutasid idamaised
jutud ja antiiksed valmid, rahvanaljandid ja lorijutud. Saksamaal levisid
fablioosarnased švangid. Populaarseks kujunes Prantsusmaal ka vagantide luule, mis
pilkas kirikut ja kutsus üles inimesi nautima maiseid rõõme. Rahvuskeelse luule mõjul
olid vagantide luuletused riimilised ning enam hakati kasutama nelikvärssi.
Francois Villon
Elas 15. sajandil kirjut elu. Õnnestus ülikooli jõuda, ent halbade sõprade tõttu sattus
varguste, kakluste ja pidude keerisesse. Ühe kakluse käigus tappis isegi preestri.
Seikles ringi mööda maid halvas seltskonnas
annaabi.ee 
