Juliette`i Romeo de Ville
Peagi nakkus ka mees naerutuhinasse ja alles üle ääre keevad kartulid äratasid noored
taaskord teadvusele.
"Aga sina? Kes sa oled ja kui vana?" küsis Juliette julgelt sinatades ja imestades isegi
oma jultumuse üle.
"Vana? See oli julm, Juliette!" vastas mees.
"Ma olen kakskümmend neli eelmine kuu sain. Olen Agnèsist, see on Pariisi lähistel
üks küla..."
"Mis juhtus?"
"Revolutsioon. Mu vend oli üks mässumeelsete eestvedajatest. Kui nad kaotasid, viidi
mind emaga siia, Eyreysse."
"Ja kus ta nüüd on? Su ema, ma mõtlen..."
"Ta läks tagasi kui olin piisavalt suur, et iseenda eest hoolitseda."
Juliette tundis ääretut kurbust, kui vaatas meest enda ees. Tollel oli seljataga raske
lapsepõlv, kuid ometi säilis naeratus ja hea süda.
"Kuidas sa suudad nii tugev olla?" küsis ta lõpuks ja kaua vaoshoitud pisarad veeresid
tahtmatult üle ta lumivalge näonaha.
Mees naeratas sunnitult, ent peagi ta naer kustus. Ta haaras Juliette oma embusse ja
kaisutas teda lohutades.