Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
maaisanda resp. laenumeeste kätte. Juba see üksi halvendas ka järelejäänute seisukorda.
Laenumehed said vabakssaanud maast muist täiesti oma kätte, muist anti aja jooksul jälle hari-
jatele, kuid algusest peale rängema orjuse alusel. Isegi sõjakohustuse täitmisel on nüüd vasall
tema otsekoheseks isandaks: eestlased järgnevad malevateenistuses ja sõjakäigul isandale, kelle
oma on koht (Estones. . . . dominum, cuius bona sunt propria, in malvam et in expeditionem
sequentur..; U. B. 846, 27. IV. 1346). See viimane vasallidele antud eesõigus ei võinud isegi
ordule enam meeldida, kui tema siin peremeheks sai. Ordu mõtles koguni selle peale, et mõnda
temale kahjulikku eesõigust piirata, kuid see oli juba hilja ja tal ei olnud enam hästi võimalik
seda läbi viia: vasallid olid valmis isegi välismaaga konspireerima (v. Transehe, n. t., lk. 14, 85).
Lootus, võõrast ikkest pääseda, pidi nii eestlastel raugema. Küll oli saarlastega veel 1345-ndalgi
annaabi.ee 
