Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
mõlemate vahel. Ka Innocentius IV manitseb vasalle 1245 3. IX. (U. B. 186), et nad kaitsku
vastristituid paganate tülitamise eest, mille eest nad ka maksu saavad, laenumaid omavad [pro
quibus (sc. neophitis) .... censum accipietis, et feuda....retinetis]. Paganate vastu peavad
nad mehiselt võitlema, ,,et teie võimaldaksite rahu teie maa piirides". Nad olgu rahul sellega,
mida neil õigus on saada, ja hoidku oma käed puhtad sündmata nõudmistest (ab exactionibus
indebitis).
Kuid neidsamu vasalle võis ka ordu ära kasutada vastristitute rõhumiseks, kes hoidsid piiskopi
poole, kui ordu piiskopiga sõjajalal oli (v. Livonica 21, 19. 21. 22).
Maaisandad püüdsid laenumeesteks muidugi neid võtta, kes nende poole hoiavad. Kui taanlased
ajutiseks Eestimaalt välja tõrjuti, soetas ordu vahepeal Eestimaale suure hulga ordumeelseid
saksa vasalle. Kuigi paavst pärast tühistas nende, asevalitseja ja ordu poolt soetatud laenumeeste