Praeguseks on selge, et looduslik valik on põhiline jõud, mis muudab alleelide sagedust populatsioonis ja viib liikide evolutsioneerumisele. Nagu juba Darwin täheldas, sünnib populatsioonis rohkem järglasi, kui keskkond võimaldab ning osa isendeid hukkub. Järglaskond on geneetiliselt mitmekesine, mis avaldub nende fenotüübilises erinevuses. Seetõttu on osal järglaskonnast suuremad eeldused ellu jääda ning paljuneda kui teistel. Seega suureneb populatsioonis edukama genotüübiga isendite osakaal ning väheneb vähemedukate oma. Looduslik valik saab toimida suvalisele päritavale tunnusele, mis väljendub indiviidi
Suguliitelisete dialleelsete geenide puhul kasutatakse genotüüpide sageduste arvutamisel homogameetsete isendite (XX isendid) korral valemit (p + q)2 = p2 + 2pq + q2 = 1 ning heterogameetsete isendite (XY isendid) korral valemit p + q = 1, kus alleelisagedused samastuvad genotüüpide sagedusegajärglastel 9.4. Loodusliku valiku teooria Looduslik valik on põhiline jõud, mis muudab alleelide sagedust populatsioonis ja viib liikide evolutsioneerumisele. Keskkonna muutudes muutub populatsiooni geneetiline koostis. Populatsioonis sünnib rohkem järglasi, kui keskkond võimaldab ning seega osa isendeid hukkub. Kuna järglaskond on geneetiliselt heterogeenne, mis avaldub nende fenotüübilises erinevuses, on osal järglaskonnast suuremad eeldused ellu jääda ning paljuneda kui teistel. Seega suureneb populatsioonis edukamate genotüüpide osakaal ning väheneb vähemedukamate oma. Vastavat protsessi nimetatakse looduslikuks valikuks
Näiteks RecA valk on nii rekombinaas kui ka koproteaas. Sellest tulenevalt võivad mutatsioonid uuritavat valku kodeerivas geenis olla pleiotroopse efektiga ning muuta fenotüübi tõlgendamise raskeks. Varusüsteemide olemasolu: Rakule eluliselt tähtsa geeni duplitseerumise korral ei ole mutatsioonid geeni ühes koopias enam rakule letaalsed, kui temaga lähedases suguluses olevas geenis säilib esialgne funktsioon. Duplitseerumine on aluseks evolutsioneerumisele. Kahel valgul võib olla sama funktsioon, kuid rakkude sattumisel teatud tingimustesse võivad ilmneda erinevused varieerub ensüümi aktiivsus, substraadi spetsiifilisus, vastus aktivaatoritele ja inhibiitoritele, jne. Reaalsema pildi rakuliste protsesside toimumise kohta annab erinevate in vitro meetodite kombineeritud kasutamine ja nende kombineerimine omakorda in vivo meetoditega (näiteks fluorestsentsmikroskoopia
annaabi.ee 
