Sissejuhatus keeletüpoloogiasse
Impersonaali kasutatakse, et viidata määramata, aga üldjuhul mingile inimesele seda tehakse tema-vormi abil
(seal võib teda kohata), mis omandab sellise tähenduse, et millegi juhtumine on võimalik.
Poolgrammatikaliseerunud modaalverbidest on levinumad ,,võima", ,,saama", ,,pidama". Mitteepisteemilist
võimalust väljendatakse oleviku passiivi partitsiibiga ehk -tav/-matu (see on lahendatav/lahendamatu).
Eesti keeles kasutatakse kaht kõneviisi, et väljendada kaudset evidentsiaalsust: möönev ja kaudne.
Vastandlikud küsilaused moodustatakse ,,kas" ja ,,ega" abil, kõnekeeles ka ,,või". Sisuküsimused kasutavad
spetsiaalseid küsisõnu, nt ,,kuhu", ,,kes", ,,miks".
Lause eitust väljendatakse eituspartikli ,,ei" abil, mis ei käändu ja eelneb üldjuhul verbile (ma EI söö). eituslause
kasutab verbi lõppematust. Eesti keele peaverb ei kanna isikuinflektsioone või arvumarkereid. Otseobjektid
eituslauses on alati partitiivis. Eituslause peaverb on lause viimasel kohal
annaabi.ee 
