DESCARTES meditatsioonid
tuleb lõpuks jõuda otsusele, et see, mida ütlesin: mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde,
kui ma seda iganes sõnas väljendan või vaimuga haaran.
Aga ma ei mõista veel piisavalt, kes see mina on, kes minuna on juba paratamatult olemas; ja
järgnevalt tuleb hoiduda, et ma [1643] juhuslikust hooletusest midagi muud iseeneseks ei peaks, ega
eksiks niimoodi kõrvale sellestki tunnetusest, mida pürin kinnitama kõige kindlamaks ja
evidentsemaks teadmiseks. Mistõttu keskendun praegu sellele, milleks ma varem uskusin ennast
olevat, enne kui tulin praeguste mõtete peale. Sellest lähtudes jätan seejärel kõrvale kõik, mille
eeltoodud põhjused kasvõi vähimalgi määral ebakindlaks teevad, nõnda et lõpuks jääks alles üksnes
täpselt see, mis on kindel ja kõigutamatu.
Kelleks ma ennast niisiis seni pidasin? Teadagi inimeseks. Ent mis on inimene? Kas ütelda:
mõistusega loom [animal rationale]
annaabi.ee 
