E. L. Doctorow "Ragtime"-i põhjal kirjutatud essee
pealiskaudseid õnnehetki, mis on saavutatud meeleolule mõjuvate vahenditena,
vähemalt sellist pilti edastab Ragtime teiste 20. sajandi tippteostega.
Ainus, kes tõeliselt oskas elu nautida ning vabaneda ühiskonna kammitsaist,
oli Emma Goldman. See sai selgeks erilise kirkusega lõikudes Evelyn Nesbitiga. Üks
naine teist aitamas, vabastamas korsetist, mis selgelt sümboliseerib seda vormi,
millesse on naine surutud. Emma nõuab Evelynilt julgust ja tahet, kirge elu vastu,
nähes ainult võrdsuses ja võitluses õnne võtit. Mõnes mõttes on see ka õige ei tollal
ega ka praegu ei saa saavutada elutaset või õnne astet, ilma tõelist kirge ja tungi
tundmata või näitamata, samas aga ei tohiks õnne saavutamine olla masenduse või
suure õnnetuse läbi, nagu nähakse seda tihti kaasaegses kirjanduses.
Ei saaks otseselt väita, et Ragtime oleks ood kurbusele. Pigem oli tegemist