Sõnamõrvar
Ma olin kohal viieteist minutiga. Ma olin väga närvis.
"Ma loodan, et nad võtavad mu tööle!" mõtlesin endamisi. Ma vaatasin seda hoonet,
millesse ma suundusin. See oli väga suur peaaegu klaasist hoone. Selle hoone uksel seisid
kaks turvameest.
"Kas teil sissepääsuluba on?" küsis üks turvamees ja seisis ukse ette, kui ma tahtsin sisse
minna.
"Kirjalikku mitte, aga ma tulin siia töövestlusele. Minu nimi on Jasmiin Kiibet. Näe! Mu
dokument on siin..." ütlesin jahmunult.
"Hea küll! Evelissa moemaja võtab teid suure heameelega vastu! Tere tulemast!" ütles
turvamees juba leebemalt, tuli ukse eest ära ja tegi mulle ukse lahti.
"Aitäh teile!" ütlesin turvameestele ja läksin sisse. Kui ma sisse jõudsin, jäi mul suu
imestusest lahti. See kõik oli väga suursugune. Pikk klaasist koridor, rõdud,
sisepurskkaev, suured aknad, pikad rõdude moodi korrused, paljud uksed, mille peale oli
kirjutatud, mis ruum see on. See kõik tegi kokku väga ilusa vaatepildi. Minust sõidutati
annaabi.ee 
