hapnikuoludega makrofüüdijärvedeks. 0,2% Oligotroofsed järved kannatasid eutrofeerumise all kõige rohkem aastail 1951-1989. Tumenenud vee värvuse tõttu on neis vähenenud läbipaistvus ja orgaanilise aine sisaldus suureneb jätkuvalt. Hüpertroofsetes järvedes on muutused vähimad rikutud järve on raske veel rohkem rikkuda. Eutroofsed järved reageerivad keskkonnatingimuste muutusele kõige paindlikumalt: kuni 1980ndateni eutrofeerusid nad kõige jõudsamalt, kuid 1990ndatel on nende seisund kõige märgatavamalt paranenud. Järvede taastamise eesmärgiks võib olla nende kunagise parema seisundi taastamine, välisilme muutmine lähtudes eetilistest tõekspidamistest, rekreatiivsete omaduste parandamine, produktiivsuse tõstmine, mingi liigi või koosluse kaitse vmt. Eesmärkide täpne määratlemine on järvede säästlikul majandamisel ja taastamisel äärmiselt vajalik. Eesti veekogude seisundi muutused aja jooksul
põhjal. Eesti järved on valdavalt karedaveelised (kalgiveelised) ja rohke huumusainete sisaldusega, mis on Euroopa veekogudega võrreldes unikaalne. Tänu sellele on järved saastele vastupidavad Teine Eesti eripära on suur rannajärvede hulk. Järvede seisundit väga oluliselt halvendanud tegevused: 1. 18.-19. saj alanud veetaseme alandamine, et saada juurde lammirohumaid; 2. 19.saj. oluliseks majandusharuks kujunenud linakasvatus, lina leotamise käigus paljud pehmeveelised järved eutrofeerusid ja soostuvad selle tagajärjel; 3. 20.saj. järsult suurenenud veereostus (suurmajandid, lennukitelt väetamine, sünteetilised pesuvahendid, alevite kasv ja puhastusseadmete puudumine, turismikoormuse kasv jne) Taimede ja loomade elu järves määrab: · toitainete hulk · hapniku hulk · päikesevalguse kättesaadavus · veetemperatuur. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale.
annaabi.ee 
