Nüüd tahangi tuua teile ühe väga hea näite, et see pole üldsegi halb, et eestis on eutanaasia keelatud. Nimelt üks eesti kodanik oli väsinud elama haigusega, mis pani kogu ta keha valutama. Niisiis pöördusgi Toomas kohtusse, et paluda luba eutanaasiaks. Toomasele siiski luba ei antud. Kui talle teatati, et luba ei saa oli ta väga pettunud. Nüüdseks on Toomas tänulik selle üle. Tänaseks on Toomasest saanud täielik eutanaasia vastane. Tooksin teile välja ühe arsti arvamuse eutanaasias. Nimelt Indrek Oro leiab, et eutanaasia seadustamisest ei saagi rääkida, sest ühelegi arstile ei saa panna kohustust aidata teisel inimesel surra. Ma arvan, et eutanaasia on teema mille üle ei jõua inimesed kunagi ühele meelele vaid jäävadki vaidlema igaveseks.
Ühiskonnalt tuleb nõuda finantsvahendeid, mille eest soetataks haiglas eriruume, kus oleks võimalik jumalagajätt lähedastega, saada arstiabi (valu-, hirmu-, vaevusravi) ja hingekarjase lohutust. Inimväärikuse ja humaansuse seisukohast tuleks eelistada suremist kodus. Selleks peaksid aga hooldajad (sugulased) saama tasulise töövabaduse, nagu praegu vastsündinute isad ja emad (4., lk 2377-2378). "Häbiväärt, kui ühiskond usub otseses eutanaasias nägevat "väärikat surma", nagu see on Hollandis. Muidugi, see on odavam ja elavate jaoks "meeldivaim" lahendus," kirjutab Stellamor (4., lk 2378). Inimese enesemääramisõigus põhineb utilitaarsel (konsekventsiaalsel) eetikal - suurim võimalik õnn võimalikult paljudele. See moraalifiloosoofia, mille tähtsaim esindaja praegu on Peter Singer, käsitleb nii teadlikku elu - elusolendeid, kes tajuvad valu, rõõmu ja teisi emotsioone, nt imetajad -, kui
annaabi.ee 
