Eutanaasia
otseselt öeldud, et tapmine on lubatud. Ülalnimetatud kord sisaldub
matmisseaduses, s.t. vähemalt väliselt puudutab ainult matmisega seotud
korralduslikke küsimusi. Teo karistatavuse küsimus on jäetud puudutamata
sel teel, et kriminaalasja algatamise otsustab prokurör - s.t. vastutus tapmise
eest on letud mitte materiaal- , vaid protsessiõiguslikuks küsimuseks nn.
oportuniteedipõhimõtte alusel.
Hollandis kritiseeritakse teravalt eutanaasiakorra neid sätteid, mis lubavad
surmaabi kohaldada ka ilma patsiendi nõusolekuta vastavate näidustuste
esinemisel. Erinevalt aga soovitud eutanaasiast algatatakse igal juhul
juurdlus (2., lk 28-29). Väidetavalt oli 1991. aastal Hollandis kõigist
surmajuhtudest ligi 2% tegu eutanaasiaga (s.t. ca 2300 eutanaasia- ja 400
enesetapule kaasaaitamise juhtu aastas).
Suurbritannias ei ole avalik arvamus eutanaasia küsimuses selge ja ühene.