Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
kuidagimoodi ei leia ning kes piirsituatsioonides ning otsingutes pidevalt vangis on, sest:
"Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma
ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga
midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema."
,,Piiririiki" on temaatiliste tunnuste ja algse pöörase edu tõttu rahvusvahelisel turul nimetatud
ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt
postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos. Mis müüb, see on Õnnepalu
esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti
mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19.
sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev
ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.
Ajaloo õnnelik käik 1990
annaabi.ee 
