Keskaeg - kirik
See naiskatoliiklus
väitis ja elas tões, et Jumalaga ühinemine on võimalik. Selline kogemus ähvardas
preestritelt ja kirikult võtta selle vahendaja rolli inimeste ja Jumala vahel.
Lisaks levis Euroopas ka rahvavagadus, mis väljendus esiteks mostrantsiate (mahuti,
kus hoiti Kristuse elavaks ihuks muutunud leiba) protsessioonides peale seda kui paavst
Urbanus IV määras selleks erilise Kristuse Püha Ihu pidupäeva. Selle püha kõrgpunktiks
oli lunastusttoov vaatepilt, kus hostiat ehk euharistilist Kristust kanti läbi linna tänavate
ja pealtvaatajad põlvepainutustega austust avaldasid. Teiseks rahvavagaduse
tunnusjooneks oli Maarja-kultuse levimine. Naisprohvetid ja nägijad tõusid esile.
Jumaldati neitsisid. Naisi ei vaadeldud seksuaalse objektina, austust avaldati emadele ja
neitsidele. Kolmandaks rahvavagaduse ilminguks oli reliikviate ja pühakute austamine.
Neljandaks ilminguks oli kuradihirm ja usk nõidumisse, mis tõi endaga kaasa arvukad
nõiajahid ja protsessid.