Ülevaade päikesesüsteemist
ta kõlbmatu. Täpsemate tulemuste saamiseks tuli kontsentriliste sfääride idee asendada planeetide
ühtlase liikumisega pikki ringjooni, kusjuures näivate liikumiste ebaühtluse seletamiseks pidi
süsteemi spetsiaalselt täiendada. Kõige tuntum sellistest täiendustest on epitsüklite kasutamine.
Oletati, et planeet liigub ühtlase kiirusega pikki väikest ringjoont (epitsüklit), mille kese omakorda
liigub ühtlaselt pikki suurt ringi (deferenti), mille keskmes asub Maa.
Eudoxose süsteemi arendas edasi Aristoteles (384-322 e. Kr.), viies sfääride arvu 55-ni. Kuigi
Aristotelese maailmapilt oli konservatiivsem, kui mitmetel tema eelkäijatel, oskas ta esitada oma
vaateid sedavõrd efektselt, et just tema süsteem kujunes valitsevaks paljudeks järgnevateks
sajanditeks. Tõsi, 1209. ja 1215. aasta kirikukogud mõistsid Aristotelese õpetused hukka, kui
ketserlikud, kuid varsti õnnestus Aquino Thomasel (1225-1274) sobitada see kosmoloogia kiriku
annaabi.ee 
