Viikingid kui kultuurikandjad
suurest allikast, mille on kirjutanud keskajal elanud Snorri Sturluson (1179 1241), kes
kahjuks sündis liiga hilja, et olla tunnistajaks viikingiajale. Ta oli pärit ühest keskaja
kuulsaimast Islandi perest ja töötas kolm ametiaega saare seadusekuulutajana kõrgeima
poliitilise võimuga ametikohal tollal. Snorri oli kristlane, aga tundis suurt huvi eelkäijate
uskumuste vastu ning kirjutas lõpuks ,,Noorema Edda", mis kirjeldas meile viikingite
mütoloogiat. Snorri mainis ettevaatlukult, et ta ei uskunud vanu lugusid, ning tuli välja
märkimisväärselt tänapäevase arvamusega, et enamik lugusid viikingite jumalatest on
tegelikult lood pooleldi unustatud esivanematest. Snorri väitis, et kultused arenesid kuulsate ja
austatud esivanemate haudade ääres ning kui järeltulijad nõudsid lahingus eelkäijate abi ja
võitsid, tekkisid sellest uued lootused ja ümberkorraldused. Need eelkäijad, kes
,,ebaõnnestusid" ega suutnud õnne tuua, vajusid ajapikku unustusse