kättemaksuhimuliseks ja kurvaks. Tema põhimõtted pöörati peapeale. Kaalutlev raamatukangelane pidas oma sõna ja oli aus mees. Peale vannet isa vaimule kuritöö kättemaksmise kohta, pidi ta selle täitumiseks raske tee läbima. Teose lõpus õnnestus tal õiglus jalule seada, makstes oma eluga. Sõnapidamise nimel oli ta kõigeks valmis. Seda sama ootas ta ka kõikide teiste poolt. Kahjuks ei leidunud just palju neid, keda usaldada ning kellele saladusi pajatada. Pidev ettevaatamine ja umbusaldus ei lasknud Hamletil alati toimida nii nagu ta oleks seda soovinud. Kõik need tegurid muutsid printsi kinniseks ja raskestimõistetavaks. Taolise ellusuhtumise tõttu puudus noore Hamleti elus võime tõeliselt armastada, sest armastus põhineb suures osas omavahelises usalduses. Nupukas troonipärija, kelle teele rasked kive loobiti, teadis siiski, mille nimel pürgida ja kuidas vastavates olukordades käituda. Pideva ümberkohanemise pärast pidi
diegesis – mittekõne kujutamine, mittesõnaliste nähtuste tähistamine sõnadega. Moodus on täpsuse aste, millega tekst väljendab/esitab referenti. (Kõne on vist ainus valdkond, mida proosatekst saab edastada täpselt – otsest stiili kasutades.) 2. ajaline organiseeritus Organiseerituse kord, kulgemine. Jutustamise kord ei saa olla täiesti paralleelne jut. sündmusele. Enamikul juhtudel on tegu etteruttamiste v tagasipöördumistega. Jut. aeg on mitmemõõtmeline. Ettevaatamine võib sisalduda juba pealkirjas: “Ivan Iljitši surm”. Tulemuseks on jutustavas diskursuses – anakronism – eksimus ajaarvamise vastu. Retrospektiivsus ja prospektiivsus. Sageli kombineeruvad tekstis ja moodustavad keerulisi põiminguid – lihtne faabula, keeruline süžee. Kestvus – aeg, mis on kulutatud raamatu lugemisele ja tegevuse kujutatu aeg. Kui sündmused ei kulge, jutustamise aeg kulgeb – portree, kirjeldus. Teine võimalus:
annaabi.ee 
