Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
alles sajandivahetusel oli toimetuses 7-8 liiget. Kõigepealt hakkasidki üksteisest
eralduma kolm suuremat valdkonda ajalehe kirjutamine ja kokkuseadmine,
trükkimine ja administreerimine (toimetuse ja trükikoja suhted, lehe levitamine,
suhtlemine tellijaga jms).
Nii tööjaotus toimetustes kui ka töötingimused olid esialgu algelised, kuna paljud
toimetused asusid toimetajate korteris.
Töö diferentseerumine ei toimunud üheski toimetuses etteplaneerituna, vaid vajadust
mööda. Reporter ilmus eesti ajakirjandusse 1920. aastatel. 1930. aastate keskpaiku
olid veel mitmed rollid toimetustes tekkinud, mida näitas EALi sotsiaalkomisjoni
uurimus. Sotsiaalkomisjoni ülevaates nimetati poliitilist toimetajat, osakonna
toimetajat, toimetajat-sekretäri, följetonisti, illustraatorit, karikaturisti, nooremat
toimetajat, fotograafi, vabakutselist ajakirjanikku. Kasutusele tulid uued
väljendusvormid, mis omakorda olid seotud ajalehe tehnilise arenguga