Keskaja ja vararenessansi kirjandus
Linnakirjandus on rikas zanridelt: esineb satiiriline või naljalaul, kasutatkase mitmesuguseid
draamavorme( alates müsteeriumidest ja lõpetades narrimängudega), luuakse satiirilisi ja
allegoorilisi romaane, aga ka anekdootliku sisuga väikevorme, didaktilisi jutustusi ja valme.
Ettekandjateks on samad zonglöörid, kes lõbustasid kurtuaasse reperutaariga. Kutseliste
mängumeeste kõrvale tekivad linnakirjanduse viljelejatena käsitöölised, sellid ja lihtsad kodanikud.
Ettekandeis hakkab suuremat rolli mängima jutustamine, mistõttu pinda võidab proosa.
Linnakirjanduses kujunevad silmapaistvateks zanriteks romaan ja värssnovell. Omapäraselt areneb
linnakirjanduses välja ladinakeelne luule, mille näiteid tuntakse juba 12. sajandist. Selle loojateks
on peamiselt vagandid. Luule on teravalt satiiriline ja häälestuselt antiklerikaalne. Ülistatakse viina,
armastust, ulaelu. Kirik asus rändavate kleerikute luuleharrastusi ohjeldama, seetõttu hääbub
annaabi.ee 
