Maailmakirjandus IV
Romantik näeb isikut võimalikult vabana. Teisalt jälle romantikud
uskusid sisemisse eetikasse - eetika on inimese sees ja see määratleb ka tema käitumist. Kahetsus on
romantilise kangelase puhul määratu. Väga palju määratlatematust - kasutatakse väga palju teksti, mille
kohta lugejal tekib küsimus, mis see on. Jumalikku ettemääratust ei võeta enam niivõrd tõepähe -
romantikutel läheb tihti halvasti - kurja Jumala kujund - eemaldumine Jumalast, pole jumalikku ettehoolet.
Ettehooldest saab 19. sajandil juba fatalism - idamaine suhtumine. Siit tulebki romantismi äärmiselt oluline
tahk - inimese sisevaatlus - inimese sisevaatlus on tähtsam kui inimest ümbritsev maailm. "Tundeline
teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia" - kirjeldatakse, mida vaatleja ise mõtleb sellest keskkonnast.
Romantismis on tähtis tema subjekt. Jälle toimubki eemaldumine, selle subjekti puhul hakkavad kirjeldama
uued karaketerlikud omadused, tegelane ei ole ainult hea, ta võib olla ka paha
annaabi.ee 
