V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
pimedusse kadus.
«Oo,» ütles vaene kurt iseendale, «sellest loobuda!»
Ta läks tagasi kirikusse, pani lambi põlema ja ronis üles torni. Nagu ta oli arvanud, seisis
mustlastüdruk ikka veel endisel kohal.
Quasimodot kaugelt nähes jooksis ta temale vastu.
«üksinda!» hüüdis ta oma käsi nukralt kokku pannes.
«Ma ei leidnud teda,» vastas Quasimodo külmalt.
«Oleks pidanud terve öö ootama,» vastas ta kärsitult.
Quasimodo nägi, et Esmeralda vihastas, ja sai ta etteheitest aru.
«Teine kord katsun teda paremini valvata,» ütles ta pead langetades.
«Mine ära!» vastas mustlastüdruk.
Ta lahkus. Esmeralda polnud temaga rahul, kuid kergem oli kanda ta rahulolematust kui
teda kurvastada. Quasimodo võttis kogu mure enda peale.
Sellest päevast peale ei näinud mustlastüdruk teda enam. Ta ei tulnud enam ta kambri
juurde. Ainult mõnikord nägi ta kellalööjat kurvameelse näoga kuskil torni otsas tema poole
vaatavat