saabumine peab olema objektiiselt ettenähtav. Tahtluse puhul hindame, kas konkreetne isik pidas tegu võimalikuks ja möönis seda või mitte. Ettevaatamtuse delikti puhul ütleme, et tahtlus puudub ja konkreetne süüdlane ei pea tagajärge võimalikuks. Seetõttu lähemegi ettevaatamatuse delikti poole, selle puhul ütleme seda et keskmine objektiivne kõrvaltvaataja saanuks aru, mis tähendab seda, et tagajärje etteheidetavuse puhul tuleb olukorda hinnata objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. OK- oleme tuvastanud, et see inimene ei pidanud tagajärje võimalikuks ning siis küsime, et kas keskmine inimene oleks pidanud tagajärge võimaluks või mitte. Kui vastus on jah- siis saab rääkida ettevaatamatusest toime pandud kuriteost. Oluline on see, et see peab hõlmama tagajärge ja põhjuslikku seost (erapoolne kõrvalvaataja peab võimalikus pidama
vabaks mis tahes asjaolude arvestamiseks kas süüd suurendavana või vähendavana. Need variandid näivad esmapilgul teineteist välistavat vähemalt raskendavate asjaolude osas: kui need on ammendavalt määratud, ei saa süüd suurendavana arvestada mõnda muud asjaolu, mis ei sisaldu §-s 58. Riigikohus on aga siiski üritanud neid kahte varianti ühendada ja kasutanud süü suuruse väljendamiseks muid asjaolusid, mis näitavad teo etteheidetavuse määra, kuid ei sisaldu §-s 58. Ühe sellise asjaoluna osutab kohus varalise kasu tegelikule saamisele sellise süüteokoosseisu korral, mis subjektiivse koosseisu tunnusena näeb ette üksnes varalise kasu saamise eesmärgi69. Tõsi, märksa vähem 66 Raska, E., Kriminoloogia – Tallinn, 2002, lk 169-183 67 J. Sootak - Kaks aastat karistusseadustikku – uus õigus ja uued probleemid? Juridica 2000, nr 8, erinumber lk. 35-44 68 J. Ginter, M. Kruusamäe, J
annaabi.ee 
