Eesti naise roll 19. ja 21. sajandil ning selle võrdlev kujutamine Lydia Koidula näidendites
Siis olid tööd traditsiooniliselt jaotatud: naine pidi toitma ja kasvatama
trobikonda lapsi, vaaritama köögis, aitama meest põllutöödel, talitama loomad ja pimedatel
talveõhtutel tegelema käsitööga. Kuna talupidamises olid käed-jalad kogu aeg tööd täis, ei
saanud juttugi olla vabast ajast. Kergem oli nendes taludes, kus abiks võeti teenijatüdrukud,
sest peremees- ja naine andsid mustemad ning raskemad tööd enamasti neile teha, näiteks
loomadele söögi etteandmised ja veekandmised, ja nii päevast päeva (Peterson 2006: 27).
Seega oli naise elu teenijana väga kurnav ja arvan, et see amet oli pigem neile, kel tõesti muud
valikut äraelamiseks polnud.
19. saj teisel poolel alanud linnastumine tõi kaasa uue peremudeli (Niiberg, Ivari 2000: 39).
Kuna linnakorteris oli lapsi kasvatada pigem keerukas kui tulus, oli võsukesi linnaperedes
vähem kui talus. Tänu sellele jäi naisel rohkem aega ka enda jaoks.
annaabi.ee 
