Loomade käitumine Loomade käitumise uurimisel saab kasutada erinevaid teaduslikke lähenemisviise. Tundes loodust, on bioloogidel või etoloogidel lihtne välja pakkuda mitmeid oletusi, mis looma üht või teist käitumisviisi võiksid põhjustada, kuidas loom võiks käituma hakata või milliseks võiks looma käitumine kujuneda tulevikus. Näide! Võimalikud seletused: Kevadel võib näha isatuvisid pugusulgi kohevile ajamas ja ennast - Tuvid keerutavad ennast, et näidata end paremini oma tulevasele keerutamas ja ematuvide läheduses partnerile ja et näida suuremate ja tugevamatena. kudrutamas
rohus on signaalärritaja kakule rünnakuks, kuid pole päästiktunnus (ei ole kujunenud spetsiaalselt kakule märku andmiseks). Signaalärritajad, mis on päästiktunnused: paabulinnu saba – signaliseerib emasele isase heast kvaliteedist; lõhnamärgid imetajate territooriumi piiril – signaliseerivad võimalikule sissetungijale, et ala on hõivatud. Ettekujutus signaalärritajate toimemehhanismist varastel ja hilisematel etoloogidel. Varased etoloogid kasutasid luku ja võtme analoogiat. Signaalärritaja ehk võti keerab mingit lukku ehk kaasasündinud päästikmehhanismi looma sisemuses. Hilisemad etoloogid leidsid, et ühest mehhanismist ei piisa käitumise vallandumiseks, kahtlesid vallandumise automaatsuses ning mehhanismi sünnipärasuses. Erinevate signaalärritajate kompleksne mõju käitumisele (hõbekajakate munaeelistuse näitel). Järeldus “tiitrimiseksperimendist” – heterogeense summatsiooni seadus.
annaabi.ee 
