Eesti ühiskonnageograafiline asend, asulastik ja rahvastik.
Eestlased on selle ala tõeline põlisrahvastik, nende
esivanemad ilmusid siia juba mandrijää sulamise järel. Kuid aastatuhandete jooksul on eestlased
segunenud teiste etnostega, peamiselt lõunast ja läänest saabunud indoeurooplastega. Segunemine on
jätkunud ka ajaloolisel ajal, mil selle kohta on olemas kindlaid tõendeid. Eestlased on küll säilitanud oma
esivanemate uurali keelkonna keele, rassiliselt aga euroopastunud.
XIII sajandil eestlasi ühtse etnosena veel ei olnud. Eesti ala, aga ka suuri alasid sellest lõunas ja idas asustasid hõimud, kes
vaid üsna ähmaselt tajusid üksteise keelelist ja kultuurilist lähedust: saarlased ja sakalased, liivlased ja ugandlased, harjulased ja
vadjalased.
Vana-Liivimaa koosseisus kujunes neist hõimudest maarahvas - veel üsna killustatud, harimata, kuid siiski teatava
ühisteadvusega tulnukatele vastanduv põlisrahvastik. Rahvuse kujunemine, so