Eestlaste väljaränne 19. sjanadil - 20. sajandi algul
alguse koguni 14.-15. sajandil Vana-Liivimaalt). Sellesse aega jäi ka vastupidine
liikumine – vene vanausuliste immigratsioon Baltikumi. Baltikumi Venemaa koosseisu
lülitamisega 18. sajandi algul algas migratsioonietapp.
Stiihilist migratsiooniliikumist soodustas protestantliku kultuurimaastiku kujunemine uue
Venemaa pealinna regioonis, mille tugipunktideks olid saksa kolonistid maal ja saksa
ning soome kogudused Peterburis ja Kroonlinnas. Koos esimeste luterlike
etnokonfessionaalsete kogukondade kujunemisega ingerisoomlaste alal ja Vene riigi
teenistuses hiilgavat karjääri teinud ning valitsejate poolt heldelt doneeritud balti-saksa
aadlikest mõisnike ilmumisega Peterburi lähistele algas ka eesti talupoegade enamasti
üksi või perekonniti imbumine Ingerimaale. Narva-tagusel alal ja Oudova ümbruses,
sageli just balti-sakslastest mõisaomanikele või rentnikele kuulunud mõisates hakkas
kujunema kaks peamist eestlaste asustuskollet.