Jean Rouch, Moi un Noir
parema reaalsuse edasiandjana fiktsiooni. Tema kaamera täitis alati situatsiooni provotseerivat
rolli, et seda siis jäädvustada, aga ka jagada filmitavatega, et lisanduks omakorda nendepoolne
tagasiside.
Rouch'i filme iseloomustavad käsikaamera kasutamine, mis dikteerib ette võtte
keskkonna ja valgustuse ning olulisena sealjuures sünkroonheli kasutamise. Traditsiooniliselt
peetakse tema kõige olulisemaks filmiks 1960. aastal ilmunud Chronique d'un été'd, aga oma
arusaama etnograafilistest filmidest etnofiktsioonist asus ta teostama varem. Siinses töös
vaadeldud 1958. aastal valminud Moi, un noir näitab eriti ilmekalt Rouch'i lähenemist
tervikpildi edasiandmisel, kus lisaks välisele keskkonnale on püütud jäädvustada ka seda, mis
toimub tegelaste sees.
Ühe Rouch'i lemmikteema Euroopa kolonialismi mõju Aafrikale - tegelev Moi, un
noir on üles ehitatud ühe peategelase ja tema sõprade töönädala, nädalavahetuse, unistuste,
annaabi.ee 
