Suuline exam
lähtuv rahvuslik liikumine oli suunatud ennekõike seisusliku ühiskonnakorralduse, saksavene ülemkihtide
sotsiaalse ja rahvusliku surve ning oma rahvuskaaslaste saksastamise ja venestamise vastu. Eestlaste
etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid liikumise juhid
omakeelse euroopaliku kultuuri rajamist ja arendamist.
Rahvusliku ärkamise kõrgajal, 18601880, valitses liikumises poliitiliselt mõõdukas, etnilislingvistilisi
eesmärke püüdlev suund, mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse väljaarendamisele. Eesti
rahvusideoloogia alusepanija, pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva
missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteeti, mitte riiklik
kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, pedagoog, kirjanik ja ajakirjanik,
annaabi.ee 
