Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Sütiste ei lähe sõja ajal Nõukogude tagalasse,
vaid jääb Eestisse. Kuna 1940–41 on eestimeelset luulet kirjutanud, pannakse ta vangi. Sütiste suri „õigel hetkel“, seega
temast tehakse Nõukogude kirjandusikoon, olles Nõukogude sotsialistliku realismi rajaja, kes ei jõudnud veel end välja
arendada. Sütiste kirjutab rohkem retoorilist vabavärssi kui keegi teine tol ajal Eestis. Ta esindab klassikalise vormi põhja
paigaltnihutamise katset. Tema retooriline luule on etlemiseks hea, kõlav. Tema kirjutamisviisil metafoorsus väheneb,
narratiivsus suureneb, seega mingil määral läheneb proosale, kuigi proosaga segamini veel ei lähe. Tal on proletaarne
identiteet, ta on lihtne inimene, mida hakkab lausa deklareerima, nt luuletuses „Vaevamägede mailt“. Sütistest saab
arbujate suurim kriitik. Lihtsa inimese seisukohalt on arbujate tegevus talle vastuvõetamatu. Eriti kriitiline on rafineeritud
Alveri ja Talviku vastu, veidi leebem Merilaasi suhtes
annaabi.ee 
