20. sajandi teatrivoole
koomilise interluudiumiga, mis oma
näomoonduste ja klounaadiga meenutab
üllataval kombel atellaani farssi ja commedia
dell’arte’t. Noh-näidendi teemad on võetud
müütidest ja legendidest. Näitleja, kes on
ühtaegu laulja ja tantsija, retsiteerib oma teksti
väärikalt edasi-tagasi õõtsudes. Tema sokis
jalgade tümpsumine resoneerival männipuust
lavapõrandal seguneb flöödi läbilõikava hääle
ja kolme trummi löökidega, moodustades
etenduslee rütmisaate. Näitlejate kostüümid on
luksuslikud, säravates värvides ja tikanditega.
Sama kehtib kabukikostüümide kohta, sealsed
teemad aga pärinevad kas ajaloost või
argielust. Näitlejaid on rohkem kui noh-teatris,
nad on maskita ning nende liigutused on noh-
näitlejate omadega võrreldes vabamad ja
sujuvamad, ent siiski väga stiliseeritud. Iidsed
noh- ja kabukiteater õitsesid edasi 20. sajandi
Jaapanis (raamatust „Lühike teatriajalugu“,
Phyllis Hartnoll).