Algselt kui ma nägin, et kogu lava on täis väga antiikset ja ilusat kraami, mõtlesin, et see on pisut üle pakutud. Etenduse sisust aru saades, aga mõistsin, et tegelikult oligi just see väga tähtis komponent. Olulist osa mängis etenduses ka plaadimängija, millel mängis „Naeruplaat“. Tahaks endalegi sellist saada. Terve see aeg inimesed lihtsalt naeravad ja paratamatule hakkasin ma ka ise kaasa naerma. Mulle väga meeldisid ka näitlejate riietused. Estheril oli seljas väga isus kostüüm, mis sobis talle suurepäraselt. Ka Solomon oma kübara ja kepiga ei jäänud talle alla. Pisut häirivaks faktoriks oli see, kui Solomony lavale tulekuga tuli suitsupilv, mis oli täiesti päris suitsu haisuga. Ma ei kannata seda, sest pole harjunud sellises olukorras olema. Muidu oli kõik väga hea ja puhtalt arusaadav. Kokkuvõtteks võiks öelda, et olen teatrietendusega väga rahul ja tahaks aina rohkem teatrites käia
Surnukeha tükid oli leidnud 15 aastase poisi koer. Poiss oli just koeraga pargis jalutamas, kui koer äkkitselt maad kaevama hakkas. Enne kui poiss midagi teha jõudis, märkas ta koera kaevatud august inimese kätt. Poiss helistas kohe politseisse ja politsei omakorda Bobile. Pärast 2 tunnilist lahkamis laboris, selgusid ka ohvrite nimed. Esimene ohver oli Esther McCartney kes oli 21 aastat vana, teine ohver oli olnud alles 17 ja nimi oli Carmen DaDum. Estheril oli sõrmes sõrmus, millele oli graveeritus peale nimi '' Carl ''. Kellega ta ilmselt abielus oli. Talla alla oli talle aga noaga lõigatud nimi '' Max ''. Kes see Max on ? Mõrvar ? Poeg ?...Mõtiskles Bob. Jaostkonda kutsuti Estheri abikaasa Carl, kes teadis rääkida, et Max olevat olnud Estheri armuke, kes on juba mitu päeva kadunud olnud. See oli kahtlane.Carl teadis ka Carmenit. Carli sõnul oli olnud Carmen Estheri parim sõber ja nad veetsid palju aega koos. Miks nad siis
annaabi.ee 
