Immanuel Kant
(„puhtast“) mõistusest, on vabadus, jumal ja hinge surematus. Inimene kuulub ühelt poolt
nähtumuste maailma, aga teiselt poolt on ta „asi iseeneses“ , looduse paratamatusest
väljaspool ning saavutab vabaduse. Tõelise kõlbluse nõuded esitas Kant kategoorilise
imperatiivina, ta tunnistas kõlblasteks ainult need teod, mid ajendab austus
kõlblusseaduse vastu. Inimeses tuleb Kanti arvates alati näha eesmärki, mitte vahendit.
Kanti filosoofiasüsteemi kolmas osa kästitleb esteetilst suhtumist ja reflekteerivat
otsustusvõimet, mis väljendab looduse otstarbekust. Kant põhjendas esimesena, kuid
müstifitseeritud vormis, inimteadvuse aktiivset loomust ning püstitas tunnetusteooria
ning eetika probleeme, mis on oluliselt mõjutanud filosoofilise mõtte arengut. Kanti
filosoofias ilmnev materialismi ja idealismi kompromiss kajastas saksa kodanluse nõrkust
ja vastuolulisust ning võimaldas erinevail filosoofilistel koolkondadel kasuatada Kanti
vaateid oma huvides./1, 299/