Taani raamatukultuur
kõrgemate eesmärkide taotlemisel.
Vanema romantilise voolu nooremad esindajad on luuletaja Carsten Hauch (1790-1872) ja
romaanikirjanik B. S. Ingemann. Hauch ei otsinud vatukõla, vaid töötas sisemisest tarbest
aetuna. Draamad ,,Tiberius", ,,Õed Kinnekullenilt", romaanid ,,Kullavalmistaja", 1836,
,,Poola perekond", 1839, ,,Robert Fulton" 1853. Väärtuslikum osa tema loomingust on ta
sügav, kuid sisemine ja kinnine lüürika. Hauch sai pärast Oehlenschlägeri surma tema
järeltulijana esteetikaprofessoriks Kopenhaageni ülikoolis. Suurima lugejaskonna poolehoiu
võitis sajandi teisel veerandil Bernhard Severin Ingemann (1789-1862) ajalooliste
romaanidega ,,Valdemar Seier" 1826, ,,Eerik Manved'i lapsepõlv" 1828, ,,Kuningas Eerik ja
rahutud hinged" 1833, ,,Taani prints Otto" 1835, lisaks jutustavad luuleteosed ,,Valdemar suur
ja tema mehed" 1824, ,,Kuninganna Margareeta" 1836, ,,Holger Danske 1837. Nende teoste
eeskujuks olid inglise kirjaniku Walter Scott'i ajaloolised romaanid
annaabi.ee 
