Friedebert Tuglas
kirjandusvoolule tunnusliku varjundirikka hingeelukujutlusega. Sümbolistlike
müütnovellide kogus "Saatus" (1917) valitseb Esimese maailmasõja paine, samuti
ekspressionistlikus kogus "Raskuse vaim" (1920). Neid kolme kirjandusvooli
impressionism, sümbolism ja ekspressionism tähistab eesti kirjandusteaduses
koodnimetus uusromantism. Novellikogu "Hingede rändamine" (1925), kus leidub
muuhulgas ka vaimukas kaitsekõne saatanale, essenovell "Poeet ja idioot", lõpetas
Tuglase uusromantilise loomingutsükli. Tema sel perioodil kirjutatud novelle on
tõlgitud väga palju.
Tuglase poeetilise realismi periood algas romaaniga "Väike Illimar" (1937) ja
jätkus Teise maailmasõja ajal lüürilise lühiproosa kogus "Unelmate maa",
romaanikatkendis "Käsu Hansu noorus", novellis "Viimne tervitus", novelletis
"Keiserlik kokk" jt.
Kirjaniku ainukesed romaanid "Felix Ormusson" ja "Väike Illimar" on loodud
annaabi.ee 
