Friedebert Tuglas
1923. aastast ühtlasi kodanikunimi.
Ent veel mitut teistki nime on Friedebert Tuglas kandnud. Maapao aastad elas ta üle
eesti ja soome sõprade dokumentidega. Neid laenasid talle Villem Grünthal, Gustav
Suits, Aleksander Netlief, Fredrik Alander ja Ilmari Aalto. Abiks olid
maskeerimisvõtted, nagu valehabe ja lonkamine, aga ka mida ta eraldi toonitab
hea õnn, päästev juhus.
Kirjanikuna meeldis talle müstifitseerida ja maske vahetada. Nii avaldas ta
sugestiivse esseenovelli olematust kirjanikust Arthur Valdesest (1918). Mõtles välja
Valdese kahetsusväärselt lühikeseks jäänud eluloo, andist talle nii oma sünnikuupäeva
kuu ka esteetilised ideaalid, kirjeldas tema loomingu pähe viit omaenda poolelijäänud
teost. Arthur Valdese müüt või müstifikatsioon meeldis väga Tuglase kolleegidele,
nõnda et nad aretasid seda edasi küll Eestis, küll Soomes. Ja veel ühte nime on Tuglas
kandnud. Kirjanduslik sõpruskond hüüdis teda pikka aega Felixiks, s
annaabi.ee 
