Noor-Eesti
nende vaated. Kolmanda albumi esteetiline maksimalism jahmatas
avalikkust. Tuglas arvustas halastamatu teravusega Vilde ja Peterson-
Särgva loomingut, pidades nende realism aegunuks. Leevenduseks
möönis siiski, et neid kaht maksab vähemalt arvustadagi. Kirjanduse
ainsa mõõdupuuna käsitati kunstilist täiuslikkust, puhast ilu. Varem
rahvahulki erutavate probleemide asemel tõstsid nooreestlased
imetletavaks inimese individuaalsuse. Seda ilmestab näiteks Randvere
esseenovell "Ruth".
"Noor-Eesti" oli ennekõike küll kirjanduslik rühmitus ,kuid taotles laiemaid
kultuurilisi eesmärke. Nooreestlased andsid kunstnikele tegutsemis- ja
esinemisvõimalusi, saades omakorda toetust nende töödelt.
"Noor-Eesti" rühmituse liige Johannes Aavik tõdes, et eesti kirjakeele
sõnavara on kesine ja tegi ettepaneku seda täiendada murdeist võetud
sõnadega, laenata võõrkeeltest ning kasutada võõrsõnu. Nii tõusis
Noor-Eesti üheks tegevusvaldkonnaks ka keeleuuendus
annaabi.ee 
