Tiit Lauk humanitaar
sse valdavalt tõrjuvalt. Kasutatakse oskamatult kusagilt kättejuhtunud võõrast materjali, vahel
ka muusikutega tehtud intervjuusid, ja nii on need kirjutised sageli üsna reklaamimaigulised.
Ühtlasi kajastub kirjutistes tihti ka toonase kriitika üleolev suhtumine sellesse žanrisse.
Vaadeldavast ajast ei ole õnnestunud leida ühtki eesti autori kirjutatud sügavamat käsitlust
džässist kui nähtusest ja tema kohast kultuuris. 253 Küll aga võiks tähelepanu juhtida ühele
tõlgitud esseelaadsele artiklile, kus kõnesolevaid küsimusi asjalikult arutatakse. Nimelt
avaldati 1932. aastal Päevalehe lisas “Kunst ja Kirjandus” saksa muusikalehest Melos tõlgitud
Hans Gutmanni artikkel “Kerge muusika” (Gutmann 1932: 161, 162), kus käsitletakse džässi
ja popkultuuri suhet 1930. aastate alul ja nn “kerge muusika” osa muusikakultuuris Beetho-
venist alates. Tundub, et meie tolle aja ajakirjanduses nii erandliku sügavalt analüütilise artikli
annaabi.ee 
