V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Peale selle on mul õnn
kõik oma päevad hommikust õhtuni veeta ühe geniaalse inimesega, nimelt iseenesega, ja see
on väga meeldiv.»
«Sõnakõlksutaja!» pomises ülemdiakon. «Ütle parem, kes päästis su elu, mis sulle nüüd
nii meeldiv näib olevat? Kellele võlgned sa tänu selle eest, et sa seda õhku
383
sisse hingad, seda taevast vaatad, et võid oma lõokese-hinge lõbustada jampsi ja
jaburusega? Kus sa nüüd ilma Esmeraldata oleksid olnud? Ja sina tahad, et tema sureks,
tema, kelle läbi sina ellu oled jäänud? Et tema sureks, see ilus, õrn, võluv olend, ilma kelleta
maailmas valgust poleks, kes jumalikum on kui jumal ise. Sina aga, pool tarka, pool hullu,
ainult mingi poolik visand, mingi taim, kes arvab end liikuda ja mõelda võivat, sina tahad
2
2
6
oma elu jätkata, elu, mida sa temalt oled varastanud ja mis niisama kasutu ning mõttetu on
kui küünlatuli keskpäeval