tal ala kaasas tornitrepi võti. VI. PUNASE VÄRAVA VÕTME LOO JÄRG Tol ööl oli Esmeralda oma kambris uinunud, kõik unustades, täis lootusi ja magusaid mõtteid. Ta oli jub tükk aega maganud, nähes nagu ikka und Phoebusest kui ta äkki mingist 2 1 9 kobinast virgus. Ta oli kerge j erga unega nagu lind; pisimast kobinast võis ta ärgata Ta avas silmad. Oli kottpime öö, siiski nägi ta, et akna avast keegi tema poole vaatab. Lamp valgustas sed nägemust. Niipea kui see kuju märkas, et Esmerald teda näeb, kustutas ta lambi. Ometi oli tütarlaps maht saanud teda näha. Ta silmalaud sulgusid hirmust. «Oh,» ütles ta jõuetult, «jälle see preester!» Kõik endised õnnetused kerkisid välgukiirusel t silme ette. Hirmust kangena langes ta tagasi oma ase meie. Hetk hiljem tundis ta kogu kehaga, kuidas keegi ted puudutab: see pani teda nõnda värisema, et ta täielikul ärkas ja raevunult istukile tõusis.
annaabi.ee 
