V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
poole, mis taeva aset täitis.
«Ah, niisugusel silmapilgul tahaksin ma surra!»
sosistas ta.
Phoebus aga leidis «niisuguse silmapilgu» paraja olevat, et talt uut suudlust varastada, mis
õnnetule preestrile uut piina valmistas.
«Surra!» hüüdis kapten. «Mis te ütlete, mu kulla ingel? Nüüd on aeg just elada, vannun
Jupiteri nimel! Surra niisuguse meeldiva asja algul? Saatana sarvede nimel, te heidate nalja!
Ei, asi ei seisa selles. Kuulge, mu kallis Similar ... Esmenarda ... Vabandage, teil on nii hull
nimi, et ma seda kunagi ei tea. Sesse tihnikusse takerdun ma alati.»
«Mu jumal,» ütles vaene tüdruk, «ja mina arvasin, et mu nimi on ilus, ta on ju nii
haruldane! Kuid kui ta teile ei meeldi, siis kutsuge mind lihtsalt Gotoniks '.»
«Ah, ärme kurvastame nii tühja asja pärast, mu armsam! Selle nimega tuleb harjuda, muud
midagi. Ma õpin ta pähe ja kõik läheb hästi. Kuulge siis, mu kallis Similar, ma jumaldan teid
hullupööra