Giuseppe Verdi
algusest 1890. aastani leidus Itaalias Verdi helitööde kõrval vaid kolm väga populaarset teost
A. Boito "Mefistofeles" (1868), G. Puccini õpetaja A. Ponchielli "Gioconda" (1876) ning A.
Gomesi "Salvator Rosa" (1874). Kui esimeses neist olid Wagneri mõjutused ilmsed, siis kahes
viimases on tegemist Verdi stiili püüdliku jäljendamisega.
XIX sajandi Euroopas polnud vist küll ainsatki heliloojat, kelle loomingu amplituudi
Verdi omaga Võrrelda võiks. Pealinna esmaklassilistes ooperiteatrites ja provintsi viletsatel
lavadel, kodudes ja tänavail, rändlaulikute ja sajandi silmapaistvamate vokalistide esituses
kõlasid Verdi meloodiad võrdse menuga. See aga paljusid professionaalseid muusikuid ja
kriitikuid just sokeeriski. Verdit süüdistati maitselageduses ja kõige laiemate rahvahulkade
odavas meelitamises, tema muusikas nähti labaste valsikeste, traagiliste masurkade,
sõdurimarsside ja operetigaloppide nõmedat segu.