EESTI MAASTIKU LIIGESTUS
1. EESTI MAASTIKULISE LIIGENDUSE KATSETUSED
Eesti maastikuteaduse nurgakiviks sai 1922.a. ajakirjas "Loodus" ilmunud Eesti geograafiline
rajoneering, milles olid ära toodud TÜ maateaduse professori J.G.Granö Eesti maastikulised
üksused.
Uus maastikuprintsiip, mille järgi maa-alasid käsitletakse üksteisega tihedalt seotud enam-vähem
sarnaste loodustingimustega ja inimtegevusväljade kogumina jõudis koolidesse 1917 aastal. [1]
Maastikulise liigestuse esmakatseks oli koolikirjaniku ja kirjandusloolase M.Kampmanni katse
jaotada Eestimaad mitte valitsuslike üksuste järgi, mille osad võivad üksteisest tunduvalt erineda,
vaid maastikuliste üksuste, "kodunurkade ehk kodukurude järgi kodukoha ümber, mis on maapinna
olude, looduse ja rahva töö ning talituse järele ühtlasi enam ehk vähem ümmargused tervikud".
Loomuliku maastiku ühe tunnuse moodustab tema järgi ka ühesugune keelemurrak. Üksuste
annaabi.ee 
