Muusika 20.saj esimesel poolel ehk „uus muusika” või „kaasaegne impressioon muusika”.
helilooja küll mõnevõrra muudab ja laiendab. Šostakovitšit ja tema muusikat iseloomustab filosoofilises plaanis
kõige paremini madal sotsiaalne valulävi ning kõrgendatud tundlikkus kõigi inimlike ja sotsiaalsete probleemide
vastu. Venemaa totalitaarses ühiskonnas polnud tal mõistagi kerge seda oma heliteostes väljendada.
Repressioonide kartusel pidid mõned tema oopused esiettekannet ootama aastakümneid, näiteks 4. sümfoonia
(1936) jõudis esmaesituseni 1961. aastal. Totalitarismi tingimustes pidi helilooja end sageli väljendama iroonia,
satiiri ja mõnikord ka groteski kaudu, kuna mitmetähenduslikkus oli võimude formalismisüüdistuste vastu
omamoodi kaitsekilp. Kogu nõukogude intelligents oli juba jõudnud harjuda lugema n-ö ridade vahelt. Sel
kombel sündisid Šostakovitši partituuride mõjuvaimad leheküljed, kus satiir ja traagika võivad nii interpreedid
kui ka kuulajad panna piltlikult öeldes läbi pisarate naerma.
annaabi.ee 
