V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
plehku pani, kui teda üksinda kirikus nägi. Mõnelgi korral oli kooritooli naaber
jumalateenistuse ajal kuulnud, kuidas ta arusaamatuid sõnu täishää-lelaulule (ad omnem
tonum) vahele segas. Mõnelgi korral oli Terraini pesunaine, kelle ülesandeks oli kapiitli
pesu pesta, kohkudes märganud Josasi ülemdiakonihärra koorirüüs küünte ja sõrmede
pigistusjälgi.
151
Ta rangus aga suurenes ja ta polnud kunagi varem nii eskujulik olnud. Nii oma seisundi
kui ka iseloomu tõttu oli ta alati naistest eemale hoidunud; nüüd aga paistis, nagu vihkate ta
neid enam kui kunagi varem. Paljas siidkleidi kahin sundis teda peakotti silmadele tõmbama.
Ses suhtes oli ta nii range ja nõudlik, et kui kuninga tütar madam de Beaujeu 1481-se
aasta detsembris tuli Jumalaema kiriku kloostrit vaatama, seisis ülemdiakon sellele
külaskäigule tõsiselt vastu ja tuletas piiskopile sel puhul meelde Musta Raamatu
seadusepunkti,