Henn Roode
ent usuvad siiski (Jh 20,29) või, mõnes portrees ka algidee või
variatsiooni eelmisest, armastust rõhutavat: ...
meeleolu.
keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud (Pt
1,8)."
Nähtava ja nähtamatu piiriga mängides Roode
avastas oma kunsti defenitsiooni: ,,kunst algab
sealt, kus lõpeb nähtav pind".
,,Teekaslaste" puhul huvitavad teda
uued küsimused. Eskiislikkuse
kontseptsioon on siingi oluline, kuid
nüüd mängib ta värvikihi
õhulisusega, lastes grafiitpliiatsiga
tehtud alusjoonistuse sellest läbi
kumama.
Nii nagu Roode üha enam keeldus
maisest ja materiaalsest elus, tegi
ta seda ka kunstis. Kohati jätab ta