16.-20. saj. maalikunst, kadrioru loss
hekeks kauaigatsetult rahulik. Lisaks jäid mällu pildid Aivazowski ja Cuyp'i repertuaarist
mis olid sammuti elegantsete ja selgete joontega, kuid hinges ei jäänud ma rahule, sest
paar kergelt tormist-, pigem tuulist -merd oli kujutatud, kuid (no action, möllu, süngeid
kontraste, hirmu, jõudu), vastikult rahulik oli.
Veel meeldis mulle ,,Männimets", millel on kujutatud looduslikku metsa, kus puud,
oksad ise kõdunevad. Maastik on tõusev ja pildi tsentris , kus eskeldab ka vanamees,
kes mööda kõnniteed,metsavahel, liigub mäest ülespoole. Pilt tuletas mulle meelde mu
kodukanti, Kuimetsa, mis samuti on ümbritsetud metsaga, kuid meenutas eelkõige
unustamatut aega Rahumäe männimetsas, kus on palju aega kulutatud Nö. ,,rasva
maha vorpimiseks" . See maal oli nagu päris.
Näituse lõpuks hakkasin senisest rohkem vihkama portreid ja neid eputavaid
poose, sealjuures rohkem,kahju hakkas poseerivatest vürsti prouadest/härradest, kes