Keskaja kirjandus
Individuaalsust ja originaalsust ei hinnatud. Ka pühakute puhul
kaotati nende eripära (nt. St. Franciskus), nad olid kristliku ideaali näited.
Keskaja üks tunnuseid on sügav religioossus. Alguses oli kirjandus ladinakeelne, hiljem muutus
rahvuskeelseks.
Klerikaalne kirjandus tõi juurde uued zanrid:
· pühakulegendid - St. Franciskus ja teised, askeedid, missionäärid
· Neitsi Maarja lood
· Viimse kohtupäeva laulud (manitsused)
· Eskatoloogilised laulud (mis juhtub pärast surma jne)
Keskaegne Draama
Eriti intensiivselt hakkas arenema 13. sajandil kristlikust leturgiast (jutlus). Esialgu toimusid näidendid
kirikutes, hiljem kirikuesisel platsil ning veel hiljem - lossisaalides (esmakordselt 15. sajandil
Hispaanias). Teatri algne tase oli lihtne, hiljem see arenes keeruliseks vaatemänguks (osati
järelematkida maavärinat või uputust). Alguses olid näitlejateks preestrid ja kooripoisid, hiljem
lihtkodanikud