Loomade jäljed matkaradadel
mõnikord ka toitumisviisidest. Nii suurendab veelindude jalgade pindala ujulest, kurvitsalistel
jälle on pikad, saledad varbad, mis haraliaetuna sobivad ka väga pehmel pinnasel
kõndimiseks. Kanaliste varbad aga on lühikesed ja töntsakad, jooksmiseks kohastunud ning
neil on jäikade, harjaselaadsetest sarvsopistustest moodustunud lumeking, mis aitab lumes
liikuda. Värvulistel omakorda on pikk painduv tagavarvas, mis esivarvaste poole painutatuna
tagab tugeva haarde oksa ümber.
Linnud liiguvad maapinnal kas hüpeldes, kõndides või joostes. Hüplemisjäljed paiknevad
paarikaupa, kõnnil moodustavad need siksakjone või peaaegu sirge rea. Jooksul on jäljerida
sarnane kõnnile, aga sammuvahe on pikem ja sammulaius väiksem.
Lindude jälgi võib leida eelkõige pehmel pinnasel (kaldamudas, liival, mudas). Lumel on
näha ka tiibade jäljed seal, kust lind on õhku tõusnud. Laskumiskohas on näha tavaliselt ainult